Otsing sellest blogist

pühapäev, 1. oktoober 2017

Talv võib tulema hakata

...aga sellega ei ole vaja kiirustada, jumal hoidku. Üsna aeglaselt võib tulema hakata sügis näiteks.
Miks ma sihukest aastaaja-jama ajan? No ikka selleks, et põhjendad mind tabanud müstikudumise himu. Himu tabas ootamatult ja ägedalt laupäeva õhtul, eile siis, eksju. Kududa oli vaja kohe janüüd ja juba eile oli vaja jne. Sõltlase värk noh. Hakkan palju paremini mõistma jotasid :D
Eneseõigustuseks tuleb öelda, et vana müts, mis on umbes kümme aga võibolla ka rohkem aastat vana on kuidagi kokku kuivanud. Või on pea tarkusest suuremaks läinud (loota ju ikka võib, eksju)
Lõng oli olemas ja ootas kannatamatult kastis. Minu mäletamist mööda on ta miskisugune Venemaal toodetud täisvillane, mille ma ostsin kunagi hetkelise meeltesegaduse ajel Maximast. Loomulikult ostsin ma ühe toki, noh et projekti leidmine, kuhu see ära kulutada ikka ka mingit väljakutset pakuks. Lollakas, noh.
Võtsin kõrvuti jooksma selle Maxima oranži ja lepa sisustuspoest pooliga ostetud imepeenikese mohäärilaadse kollase, mida on umbes kilo või poolteist (ma võiks sellest ilmselt terve küla riidesse panna, kui ainult viitsiks kududa seda juuspeent asja). Maxima tokk sai otsa (no peaaegu otsa) aja see kollane ei lõpe lähema 300 aastaga ka ära.
Kudusin Käsitöö mingist vanast numbrist IngaIlukuduja imeilusat mustrit, millega ma juba ühe mütsi endale tegin ja käisin sellega täpselt null korda. Sest mina arvasin, et ma olen ytargem, kui disainer ja tuunisin mustrikordae arvu. Tulemuseks pitsiline munasoojendaja dinosauruseproua jaoks.
Aga see müts tuli hea välja, selle ma panen pähe ka.




kolmapäev, 21. juuni 2017

Iti tekk

Blogis on selline vaikus et silmaldel hakkab valus. Vaikus on tingitud sellest, et ega ma suurt midagi teinud pole käsitöises vallas. Loe- mitte midagi pole ma teinud. Välja tuleb muidugi arvata pisinikerdised, mida saab näha ja katsuda Sadamasalongist Toila sadamas.
aga natuke ma ikka koon/kudusin ka. Pinginaaber hakkas vanaemaks saama ja mina sellest johtuvalt surrogaatvanaemaks. Mis on titele parim kink, kui üks kootud titetekk. Lisaks veel koletu valu kududa just ümmargune titetekk. Mõeldud ja tehtud.
Kudusin Novita Seitsmevennast, hirmus hea lõg on, sada korda olen ma seda rääkinud.
Tekk sai valmis ammu enne, kui Iti omadega valmis sai ja sündimise töö ette võttis. Iti emme aga oli kindlameelne ja ütles, et ta ei taha mingist tekist midagi kuulda ega eriti näha enne, kui asjaosaline ise platsis on.
Nii ootas tekk tükk aega kapis oma tööleasumist. Enne kappi jõudmist tuli Nööp kauba korralikkust kontrollima ja kiitis tehtu heaks. Nii heaks kohe, et ma pidin ta teki pealt ära ajama :)
Tekk ootas ja Iti muudkuis kasvas ja kogus rammu. Ja siis said nad kokku...


Teki südamik on mingi pitsliniku mustri järgi kootud, kui linikumuster kootud sai siis edasi toimetasin oma parima arusaamise järgi ja kombineerisin nii nagu parim tundus, ehk siis puhas omalooming.
Peris kena sai minu arust.
Ja blogi saab ka lähipäevil jälle aasta vanemaks, aeg läheb ikka hullult kiiresti...
Mina soovin teile ilusat  suve ja nautimist. Nautige seda mida tahate :)


laupäev, 4. märts 2017

Tekk otsib titte

Ma pole kaugeltki mitte mingisugune heegeldaja aga sellest hoolimata ma vahest natuke libastun ja ikkagi heegeldan. Sedapuhku siis tabas mind kohutav isu teha üks motiividest titetekk. Mitte midagi erilist, selline lihtsakene- kärusse või turvatooli või veel kuhugi.
Ega mul suuri lootusi õnnestumiseks polnud. Ma nimelt ei oska väga hästi ühesuguseid asju teha. Ikak kipuvad nad tegemise käigus omanäolisteks kätte ära minema :)
aga sedapuhku siis oli titeteki isu. Lõnga justkui ka nagu oli ja seega oli tarvis juurde osta vaid natu-natuke, vanadest varudest ära kulutasin igal juhul rohkem, kui juurde tuli neid varusid. Seega igapidi kiiduväärne tegevus. Muster on Pinterestist, äärepits sündis suisa ilma mustrita, lihtsalt tuli nagu tuli.
Minu piirituks üllatuseks said kõik 36 motiivi üsna ühesugused ja ka ühesuurused. Teki mõõdud on ca 73x73 cm, seega üsna paras kärusse.
Ühesõnaga- mul on nüüd titetekk, millega mul absoluutselt mitte midagi teha pole. Kui kuskil on olemas üks titt, kes tekki igatseb, siis teadke, et mul on jälle üks tekk, mis titte otsib ;)
Pilte ka, loomulikult.
Asi algas niimoodi- ma olen alati öelnud, et supitirinast paremat kudukaussi olemas ei ole :)
Motiividest sai tekk ja tekki oli vaja pildistada. Ilma Nööbita sain ma tehtud ühe pildi :) aga see ei tulnud hea välja nagunii. Seega- Nööp ja tekk


Viis minutit hiljem... kohtusid tekk ja titt. Happy end!

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.
Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.
Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D
Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.
Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.
Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.
Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.
Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.
Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D


Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D
Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

teisipäev, 27. detsember 2016

Nüüd hakkan ma luuletama või armastuskirju kirjutama

...võimalik, et kaks ühes :)
Ostsin endale kuu aega tagasi sekretärkapi ja ühiste jõupingutuste tulemusena  paigutasime me sõpradega kallisasja ajajärku umbes 20.saj viiekümnendad. Pinterest on pungil selle ajastu kauneid mööblitükke ja paistab, et sekretärikapid olid tol ajal hiiglama popid, ei tea, kas nad kirjutasid nii palju kirju või luuletusi? Võibolla tõesti.
Algus oli selline. No peaaegu algus, sest nagu näha, siis natuke on kapp juba liivapaberit näinud.

Igatahes oli kapp kodus ja midagi oli tarvis temaga ette võtta. Loomulikult oli see üle lakitud mingi ajas koledalt kollaseks tõmbunud nitro(?)lakiga ja see jubedus tuli maha saada. Mina aga teadupärast olen oma põhiolemuselt laisk ja mugav.
Liivapaberiga krihnamine oli vaevane ja pikaldane, igav ka. Ja siis sündis minu peas plaan kasutada värvieemaldusvahendit, värvisurma, nagu mina seda tunnen. Enamus inimesi (sealhulgas poes töötavad konsultandid) püüdsid mulle selgeks teha, et värvieemaldaja eemaldab värvi ja ei tee seda lakiga mitte. Aga ma ei uskunud! Ja õigesti tegin- jõulu teine püha möödus eemaldajaaurudes ja peale mitut tundi tööd oli kapp lakist enamvähem puhas. Niiske lapiga üle ja kuivama, et järgmisel päeval uuesti natuke lihvida.
Järgmisel päeval, st täna selgus, et lihvida on vaja ainult tibanatuke ja seda teravamalt tõusis teema, et millega kapp siis üle võõbata. Minu vaimusilmas oli see sihuke valkjas ja hele ja helge...
Kus mure kõige suurem seal pood kõige lähemal. Mu koolivennad on õnneks kohalikus ehitusmaterjalipoes täitsa saadaval, kui ma õhtusel ajal poodi torman ja tahan kohe ja praegu kõige paremat saadaolevatest vahenditest omandada.
Sõnastasin oma vajadust nii, et tahan kas õlitada või vahatada ja arutelu vältel selgus et parim selleks on õlivaha. Ja nii oligi.
Osmo värvitu õlivahaga varustatuna tulin koju ja proovisin natunatuke kapinurga peal seda vahendit  peale kanda... Enne kui ma arugi sain oli kapp üle nühitud ja omandanud erilise siidisuse ja sügavuse. Done! Ja mis on veel tore, see õlivaha on päris sümpaatse haisuga. Igatahes jokkis ma täna pole, mitte nagu peale eilset värvieemaldajarallit ;)
Möödaminnes sai üle võõbatud ka üks sekkrist seitsme euriga ostetud täiesti ajastuvaba tool, ikka see luuletamise oma. Isegi uue katteriide sain elus esimest korda pandud. Katteriie see muidugi ei ole, see on kaalukaubakastist leitud kunstnaha moodi asi. Nööbil on tore nüüd sametiste karusnaha peal vedeleda.
Üsna toimekas puhkus või mis ;)



Sõrmkindaid on vaja kuduma hakata ja Evelile lubatud linane pitskleit on alles lausa tegemata... Millal küll jõuda kõike mida on vaja teha...

neljapäev, 10. november 2016

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)